Mõnikord juhtub. Ka tegijatel ja paremates perekondades. Eesti teleekraanidel võib näha saatevigadest täitetud BBC klippe, mis on võetud eelsalvestustelt ehk kokku monteeritud võtete ajal toimunust.
Telekanalitele on alati halvem juhtum kui saateapsud lähevad otseeetrisse. Sellisel juhul ei ole võimalik maailma päästa ehk hiljem väites, et “ekraanil olnud tühjad purgid on praeguseks tagasi taarakotis, kus nad olid ka enne saadet juba nädalaid tühjalt seisnud,“. Seda ei usu isegi saatejuhi vanaema.
Spinn-spinn-backfire
Meedias ja poliitikas on tihti kasutusel terminid ja tehnikad, mille abil saab teemal tähelepanu hoida kauem kui see ehk muul viisil saaks. Samas – kas tõesti iga tähelepanu on tõesti seda väärt?
Kuna inimloomuses vigade tegemise puhul tihti esimeseks reaktsiooniks oma vigade mittetunnistamine, siis võiks vajadusel võtta aega, kuid alati tunnistada oma tehtud viga ning mõelda, et kuidas seda saaks ise ära kasutada. Näiteks ERR tunnistas viga ja leidis selles isegi midagi positiivset ning lubas pakkuda ka monteeritud varianti, milles ei ole näha “kuidas saatejuht Toomas Luhats WCsse läks“.
Monteerimata variandi puhul on 2 võimalust – kas ERR laeb ka selle ise YouTube üles või teeb seda mõni aktivist. Seda siiski vaid lähipäevil kui teema veel aktuaalne on. Kindlasti on palju tehnikaid ka sellejaoks, et midagi uut peale pritsida ehk vana asi kiirelt unustatud saaks.
Ära jaga s****a
Daaniel Vaarik kirjutas juba 2009. aastal, et ära kliki saastal ehk ära jaga s***a. Mõni päev tagasi kirjutas Hannes Rumm Postimehes samateemalise artikli “kust tuleb totrus ja kuhu kaob aru?“. Mõlema sõnum on üks – online ja sotsiaalmeedia teenib sellest, et vaatajad ja kasutajad jagavad valimatult kõike, mis neile edastatakse.
Olen mitmele oma 1600+ FB sõbrale pannud unfriend ja do-not-show-post-from-this-******-person just seetõttu, et täiesti valimatult tekib minu seinale valeinfot. Enne kui vajutad jaga või meeldib nupule, võiksid kahtluse korral eelnevalt uurida, kas faktid vastavad tõele.
Hoax-videod
Online videomaailmas on omaette kategooria hoax ehk petuvideotel. Selle video eesmärk on panna vaatajaid arvama ja kommenteerima, kas palja käega püüti pesapall kinni või see, kas Kalašnikoviga ahv ikkagi pani neegrid tantsima:
httpv://www.youtube.com/watch?v=GhxqIITtTtU
Nürimad pliiatsid jagavad oma Facebooki seinal koheselt ja valimatult videosi, et Lätis kukkus meteoriit maha või et Tõnis MIlling sai Vabaduse väljakul äikesest pihta, teravamad jätavad videod jagamata või teevad seda sobiva kommentaariga, sest nad on enne teemat veidi googeldanud või suudavad paar tundi oodata, et kahtlustele kinnitust saada.
Tunnista viga
Mõnikord läheb valesti, mõnikord satub otse-eetrisse monteerimata versioon. Juhtub. Igal juhul on see parem, kui sa dopinguga vahele jääd. Vigu tuleb tunnistada, sest võimalik, et väljaspool teleekraani saab sedasi teemale/saatele isegi rohkem tähelepanu. Loomulikult juhul, kui viga “haruldaseks” jääb.
Vigade tunnistamisest on võimalik rohkem võita kui kaotada välja arvatud siis, kui sportlaste dopingutestid on küll positiivsed, kuid need on aegunud. Telekanalite teleapsud on loomulikud, sest juhtub nii esinejatel, operaatoritel kui monteerijatel. Turundajad ja muud juhtfiguurid võiksid selles näha oma võimalust.