Meediakonverents 2012: Ekraanilt ekraanile

Täna toimus KUMUs Eesti Rahvusringhäälingu ja Balti Filmi ja Meediakooli poolt korraldatud meediakonverents “Ekraanilt ekraanile“. Tegin siin blogis tekstilise otselülituse, kus panin kirja mõned kõlama jäänud mõtted. Kuna kokkvõtet sai kirjutatud otse, siis vabandan võimalike trüki- ja mõttevigade eest.

Ürituse videotutvustus:

httpv://www.youtube.com/watch?v=qAdkbcAJBdk

Konverentsi sissejuhatuses rääkis BFMi direktor Katrin Saks, et BFM uues maja välisele kujule on aeg luua ka sisu ja kuna hea parner ERR on meediakonverentsi juba 2003. aastast korraldanud, siis tänane konverents sai loodud BFMiga koostöös. Kuna huvilisi oli siiski rohkem kui uude majja mahub, siis seetõttu sai asukohaks KUMU.

ERR juhatuse esimees Margus Allikmaa kinnitas oma sissejuhatavas kõnes, et pilt, heli ja tekst ei kao kusagile, kuid uudistetoimetused hakkavad tootma erinevat uudistejada vastavalt ekraani suurusele – 7, 17, 32 või 50+ tollistele.

Ka raadioaparaadid hakkavad olema väikese ekraaniga ning loodetavasti peavad akud kauem vastu kui külmkapist õlut õuna tooma minnakse.

RAHVUSVAHELINE KOGEMUS

9:15 – 10:10 Dr. Amanda Lotz, Michigani ülikool
“Matters of Life, Death, and the Afterlife of Television, as observed from the US: Opportunities and Challenges of the Post-Network Era”

Amanda tõi huvitava näite, mida ka ettekande järgsetes küsimustes kõige rohkem arutati. Nimelt ta väitis, et pole viimase 10. aasta jooksul peale spordi, midagi televisioonist otse vaadanud, kuna salvestusvahendid võivad vaadata programme siis, kui ise soovib. Mis on ka televisiooni üks oleviku ja tulevikusuundi.

Olles ka ise hiljuti integreerinud oma kodutelekale kõvaketta külge, võib sellega nõustuda, samas 2011/2012 olnud erinevate sündmuste (Fukushima, olümpiamängud etc) tõttu kõige rohkem otseülekannetevaatamisi televisioonis.

Televisiooni sisu saab olema vastavalt vaataja soovile ning võimalik, et ka tujudele. Kui hetkel pakuvad US teenusepakkujad sisu folderites “draama -> seriaal -> hooaeg -> saate number”, siis võimalik, et varsti suudetakse pakkuda ka tujudele (taustaprogramm juhuks kui ei viitsi televisiooni süveneda, programm kui on stress jne).

Netflixi ja HBC Go (mis planeerivad lähiajal välja tulla ka Põhja Euroopas) näitel on interneti mahud televisiooniprogrammide edastamisel suurenenud kordades, mistõttu on USAs küsimus internetimahtude erineva tasustamise osas.

Televisiooni vaatamine omale sobilikul ajal ja viisil tõstatab samas küsimuse reklaamtelevisiooni osas, mida saab programme tagantjärele vaadates välja jätta. Mis saab sellisel juhul traditsioonilisest telereklaamist?

10:10 – 11:00 Lauri Kivinen, Yleisradio peadirektor
“Era of the Internet – Media Pluralism or Fragmentation”

Sissejuhatuseks viskas Yleisradio peadirektor nalja, et kuna USAs ei näidatud Gert Kanteri olümpiamängude võiduheiteid otseülekandes, siis vastutasuks näidati Soomes hiljutist USA presidendikandidaatide debatti samuti väikese hilinemisega.

Lauri tõstatas küsimuse, et kas me oleme valmis konsumeerima kõike, igal ajal ja kohas. Näiteks kui restoranis tuuakse sulle 200 leheküljeline menüü… koos linkidega. Ja kõik on suurepärase maitsega. Me kasutame paljusi vahendeid kuid ei kasuta nende võimalusi. Me ei ole lihtsalt selleks võimelised.

Näiteks digikaamerad. Kõigil on fotokas, paljudel telefoni inegreeritud. Me teeme palju pilte, kuid ei kasuta neid organiseeritult. Lauri oma näitel on tal arvutis ca 21 000 pilti. Tihti me ei sorteeri, editeeri ega kasuta neid.

Aiad ja piirid

Tihti lubavad teenusepakkujad sulle palju ilusat, kuid ainult oma aia piirides. Näiteks iTunesis on küll palju sisu saadaval, aga kui arvad, et muru on mõnes teises aias rohelisem, siis on (lammastel) väga raske väljaspool oma aeda asuvat sisu konsumeerida. Olles mõni aeg tagasi proovinud iPhonest kontaktid Samsungi üle tuua, võin kinnitada, et aiad ja väravad on teinekord väga keerulised.

Samas soovivad ettevõtjad ja organisatsioonid kasutada oma platvorme. Kuid miks peab igal telekanalil olema oma videoplayer, mis ei võimalda tihti näiteks iPadi omanikul Adobe-Apple sõja tõttu sisu vaadata. Ka Eesti telekanalitel on oma playerid, TV3 play, ERR videoportaal jne.

Mahud

Kas ja kuipalju on teenusepakkujad võimelised internetivahendusel (tele)sisu pakkuma? Näiteks tänane maht on majapidamise kohta ca 50GB kuus, kui vaadata HD televisiooni mahtu, siis see on orienteeruvalt 1500GB kuus. Sellist mahtu aga ei vea tänane riistvara välja.

Valik

Kuna erinevate kanalite valik on väga suur, siis inimesed on harjunud, et keegi organiseerib neile sisu teatud määral ette. Kes on see keegi sõltub väga palju usaldusest, mis pikaajaliste traditsioonidega (rahvus)telekanalitel on oluliselt suurem kui uutel kanalitel. Samas on tulevikumeedia usaldus seotud sotsiaalsusega – mida su sõbrad sulle soovitavad (Facebook).

Ja kogu seda teenust on vajalik pakkuda võimalikult lihtsalt, sest juba Eistein on öelnud, et iga loll oskab teha asju suuremaks ja keerulisemaks, aga vaja hunnik geeniuseid, et teha vastupidist.

Meil on tehtud esimesed sammud uues ajastus, kuid 20-aasta pärast tunduvad tänased vahendid meile kiviajast.

11:20 – 12:00 Annika Nyberg Frankenhaeuser Euroopa Ringhäälingute Liidu meedia direktor
“Kas avaõiguslik ringhäälingjääb ellu?”

Annika rääkis ja näitas kuidas EBU on töötanud ja tegutsenud ning millega tänasel päeval tegeleb.

Erinevate meediakanalite kasutamine on võimalus jõudmaks rohkemateni, samas ei ole kõik telesisu mõeldud mitmesse kanalisse.

12:00 – 12:45 Mark Jacobs BBC Academy
“BBC lugu: valmistudes ringhäälingu Uueks Ajastuks”

Mark küsis sissejuhatuseks, et milliseid vahendeid me meeda konsumeerimisel kasutame. Tootjad ja telekanalid peavad kõigepealt aru saama, kuidas meediat kasutatakse.

BBC-l on 10 toodet (ilm, sport, uudised etc), mida nad levitavad 4 ekraanil (mobiil, TV, tablet, PC).

Paljudel BBC programmidel (Top Gear jt), omad veebilehed, kus vaatajale pakutakse kasulikku ja huvitavat lisainfot.

BBC kasutab ka tudengite abi, et luua teleprogrammidele juurde lugusi teises keskkondades ja ekraanidel.

Walking Dead näide kuidas seriaali vaatajad saavad vaatamise ajal oma tabletis ehk teisel ekraanil teha ennustusi mitu inimest seriaalis ära tapetakse ja/või mis relvasi kõige rohkem kasutatakse.

BBC on üks esimesi 3D võimaluste kasutajaid erinevates kanalites.

Lõpetuseks tõi Mark 2 näidet ajaloomuuseumi ja Frozen Planet programmide Augumentud Reality mängude kasutamisest.

12:45 – 13:45 Lõuna

LOKAALNE VAATENURK

13:45 – 14:15 Andres Jõesaar, ERR-i meediauuringute osakonna juht / TLÜ Balti Filmi- ja Meediakooli dotsent

“Väikeste rahvusriikide ekraanimeedia suured väljakutsed” /  “Big challenges for small nation states screens”

Andres Jõesaar rääkis vaesemate ehk väiksema-teraliste väikeriikide (Eesti), mis tehniliselt tähenab alla 20 miljoni elanikuga riikide, kelle SKP inimese kohta on alla 25 000.- USD väljakutsetest ja paradoksidest.

Peamiseks probleemiks ja paradoksiks on ressuresside vähesus (vaatajaid, raha, tegijaid jne), eelisteks paindlikkus ja kõik-teavad-kõiki olukorrad.

Eestis on televiisori vaataja on sutheliselt vana, TV3 keskmine vaatja on üle 50. aastane. Probleemiks ei ole mitte vanadele sisu tootmine, vaid see, et noori ei tule peale ning nende tähelepanu on raske võita.

Näide programmi tootmise maksumusest võrrelduna minutihinnaga.

  • Game of Thrones – üks minut tootmist 100 000 dollarit.
  • ERR kokku (TV, raadio, portaalid jne) – tootmise minutihind on 6,5 EURi.

Sotsialameedia kasutamine

Ajakiri Nature tegi USAs eksperimendi, kus FB kontodele sisselogijad nägid valimispäeval kahte versiooni – ühed koos nägudega, kes on juba hääletanud (mitte kelle poolt), teised mitte. Arvutuslikult tõi see esimesel puhul juurde 320 000 valijat, mis näitab, et inimene on karjainimene.

Pilt: sotsiaalmeedia abil liikus info peale Jaapani maavärinat palju varem kui traditsiooniliste uudistekanalite kaudu. Samas lõpevad sotsmeedia rakendused tihti vaid kodulehe ehk tupikteega.

14:15 – 15:00 Indrek Ibrus, TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi teadur

“Audiovisuaaltööstuse väike- ja keskmised ettevõtted ning ristmeedia tootmine”

Indrek Irbus alustas ristmeedia uute mõistete selgitamisega ning rääkis oma hetkel veel pooleliolevast uuringust tuues näite Saksa taustaga filmitudengitest, kes lansseerisid lihtsa, ühe-kaamera SuperHero (video)blogi.

Kasutades sotsiaalvõrgustikes loo rääkimiseks filmi-dramaturgia elemente saavutasid nad palju tähelepanu. Projekti algfaasis, kus veel ei olnud videolahendusi, vaid lihsalt loodi karakterile Facebooki ja Twitteri lehed tegeleti ristmeedias olulise järgija-kogukonna loomisega.

Enne projekti lansseerimist FB fännibaasi, YT tellijate jne loomine on oluline tegevus edukate projektide algfaasis.

Loo tegijad arvasid alguses, et kasutavad sotsiaalmeediat vaid turunduskanalina, kuid said ruttu aru, et fännidega tuleb suhelda ning nende arvamustega arvestada ka loo rääkimise mõttes.

Start-up tegevumismudel – alguses rohkelt tasuta tööd, seejärel loodetakse kaaskonna abil teenimisvõimalustele. Samas on start-upidele omane ka läbikukkumine, mistõttu tihti üritataskse edaspidistes tegemistes siduda end suuremate kaubamärkidega. Näiteks Saksa pärit olu break-tantsu projekt, mis kasutajatele õpetab audiovisuaalsel teel kuidas paremini ala õppida, on kaasanud mitmeid noortebrände tootmise finantseerimiseks.

Edukate projektide puhul on noortel filmitegijatel võimalus luua omale nime AV sektoris, ehk traditsioonilised aastad assistendi rollis saab vahele jätta.

Ristmeedia projektidele on tihti omane ka see, et ei teata kuidas see lõppeb. Lõpp kujuneb n.ö. tegevuse käigus.

Lõpetuseks tutvustas Indrek Irbus BFMi CrossMedia õppekava, mille magistriprogamm algas eelmisel aastal. 2-aasta peale on tudengeid kokku 16, kellest ca pooled on pärit Eestist väljaspoolt, Soomest ja Itaaliast Brasiiliani.

15:00 – 16:00 Külliki Tafel-Viia ja Silja Lassur, Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi teadurid
“Mis nägu on Eesti filmiettevõtted – Kas nad on muutumas?”

Maailma praktika näitab, et audiovisuaalvaldkonnas tegutsevad ettevõtted on ühed enim võrgustikupõhisemalt tegutsevad ettevõteteks. Võrreldes mitmete teiste loomevaldkondadega, on nende puhul täheldatud ka suuremat kasvuambitsiooni ja rahvusvahelisemat tegevusareaali.

Külliki ja Silja rääkisid vastvalminud uuringu põhjal Eesti filmimaastiku tegijate sarnasustest ja erisustest ning võimalikest koostöömustritest toimiva klastrini.

Forbesi hiljutise uuringu põhjal on filmi, video ja fotograafia valdkond üks perspektiivitumaid, mida õppida, kui arvestada selle valdkonna töötuse määra ja aastapalka. Samas on selles valdkonnas sissetulekud väga erinevad.

Eestis on meil siiski väga väike filmiturg, mistõttu on tegijatel paremaks tootmiseks mõistlik koonduda. Mitmed erinevad mõtted olid koostöökogu loomise osas, milline peaks olema selle sisu, kes sinna kuuluma jne. Mõtted olid võimalikult mitmekesisest kooslusest (kuhu kuuluks ka turndus ja it-taustaga inimesi), kuid mis siiski jääks audiovisuaalse loojutustamise keskseks. Pakuti ka ideid kitsama valkonna (dok.filmid, teletöö jne) spetsialistide koondamisest.

16:00 – 17:00 Dr. Renira Gambarato, TLÜ Balti Filmi ja Meediakooli dotsent

“Transmedia Storytelling Initiatives in Brazil”


Renira alustas Braziilia transmeedia tutvustusega ehk miks just Braziilias on väga palju transmeedia lahendusi. Esiteks on tegemist rahvaarvult 5. riigiga, kuhu mitmed suurettevõtjad on kõvasti panustanud ning üheks põhjuseks ka 2016. aasta olümpiamängud.

Braziilia on siiani maailma üks suurimaid seebiooperite vaatajate riike, kus seriaalid algavad kell 17:00, 18:00 ja põhiseriaal 20:00. Eelmisel reedel sai viimane osa läbi ja kuna seebiooperite teema on läbiv teema ka sotsiaalmeedias, siis oli huvitav näha, et sel nädal oli kogu Facebooki liiklus Braziilias korralikult langenud.

2009. – esimene transmeedia lugu Lucianast, kelle blogile elasid inimesed kaasa nagu ta oleks reaalne inimene mitte näitleja. Blogi kaudi lisainfot, näiteks teada kuidas poiss-sõber tegi peategelasele abieluettepaneku.

Enne järjekordse seebiooperi lansseerimist avati videoklipp YouTubes, mis said 4 miljonit vaatamist vähem kui 24 tunniga. Näitlejad, keda kõik teavad, et nad on näitlejad, mängivad nii nemad kui kogu rahvas kaasa, et nad on koduabilised.

Transmeedia ajakirjandusest tõi Renira “Reporter Brazil” näite, kus inimesed saavad oma videote ja piltide abil uudiste tootmises kaasa rääkida.

Tänastest osavõtjatest on vaid Renira presentatsioon internetist saadaval:

***
Selline oli subjektiivne ja tekstiline lühiülevaade tänasest meediakonverentsist, viska like kui meeldis või kasu said;)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga