Veel mõned aastad tagasi oli videoblogimine väga kuum teema – ennustati, et see saab samatähtsaks kui tavaline tekstiblogi – vaja on ainult veebikaamerat ja teemat, millest rääkida. Videoblogimine olevat ka lihtsam ja kiirem – ei pea enam teksti sisse trükkima ning ka visuaalselt on tulemus parem.
Ja tulemus – jutuks see jäigi! Loomulikult tekkisid mõned, kes teenivad sellega elatist, kuid massidesse videoblogimine ei ole jõunud. Ka Eesti blogisi ühendavas kataloogis blog.tr.ee leiab harva mõne videopostituse, peamiselt on tegemist kas koolituste või muu ärilise/harimisega seotud.
Põhjus on väga pragmaatiline – kaamera ees muutuvad paljud inimesed oluliselt närvilisemaks ja ebakindlamaks, eriti veel eestlased. Kui tavalist blogipostitust annab trükkida kus iganes, siis videoblogi filmimiseks on vaja nii vaikust, mingit kindlat kohta ning lisaks ka aega, et seda hiljem kokku monteerida, sest vähesed teevad mõneminutilise blogipostituse ühe jutiga ära.
Ka minul on jupp tegemist, et videopostitusi paremaks lihvida ning kindlasti ma ühegi postitusega 100% rahul ei ole, kuid videoturunduse blogi ilma videoteta oleks nagu vahukoore tort ilma vahukooreta.
Siiski on valdkondi, kus videoblogimine endiselt töötab – kui inimene saab kaamera eest ära ning näitab midagi, mida ta teha oskab. YouTubes on kõige edukamad videod “How to…” ehk “Kuidas teha…” videod – näiteks kuidas teha mõnda mustkunsti trikki, lüpsta lehma vms.
Ka Eestis võiksid mõned blogijad proovida videovõimalusi – näiteks populaarsed söögitegemise-blogid. Näiteks pähkli-shokolaadifondüü tegemist on kindlasti palju huvitavam vaadata kui retseptist lugeda. Retsepti ei tasu siiski unustada!
Teisalt sobiks videoblogimine poliitikutele, sest see on võrreldes muu meediakampaaniaga suheliselt odav vahend, kus oma mõtteid palju pikemalt ja huvitavamalt lahti seletada. Loe ka arvamust Riigikogu liikmete videotutvustuste kohta.