Täna toimus Balti Filmi- ja Meediakoolis arutelu Eesti filmitööstuse tuleviku ja arengusuundade üle. Siit võid lugeda ürituse valitud infokilde.
Avasõnades rääkis Martin Aadamsoo Eesti Digikeskusest, et kuna kogu Euroopa filmitööstuse kogueelarve tõenäoliselt ei idane ega mädane ehk ei suurene ega vähene, siis ala arenguks on vajalik näha uusi suundi ja võimalusi.
Richard Eiserman: „Disain audiovisuaalses maailmas“
Kuigi esimene ettekanne kandis pealkirja “Disain audiovisuaalses maailmas” rääkis Richard Eisermann pigem rist- ja transmeedia lugudest, nende loomisest ja tähtsusest.
Filmimaailmanäite tõi ta “District 9” filmist, mille lugu algas oluliselt varem kui filmi produtseerimine. Esmalt avaldati eri kohtades “Humans Only” printreklaame, mis viisid veebilehele, kus lugu jätkus salapärase ettevõtte MNU tutvustusega.
Alles mõni aeg hiljem ilmus trailer, kuid lugu jätkus ka peale filmi näitamist, sest jätkus filmis kasutatud relvade ja muude tootete müük, karakteritele koomiksite tootmine jne.
Kokkuvõttes jõuti järeldusele, et aeg on jõuda lugude rääkimisest nende loomiseni ja publiku kaasamisel loomeprotsessi, sest sellest tulevad uued ärimudelid.
Küsimuste voorus sai välja toodud, et kuigi rist- ja transmeedia mõisted on kokku leppimata, lähenetakse BFMi õppeprogammis ristmeediale kui loo levitamisele erinevatel platvormidel, transmeediale kui loo arendamisele nendes. Tõenäoluselt on edukas kesktee kuskil kahe vahel.
Marje Josing, “Arvuline ülevaade Eesti filmitööstusest. Kokkuvõte Eesti loomemajanduse kaardistuse põhjal”.
Ettekande sissejuhatuses selgitas Marje Josing, et suhteliselt keeruline on mõõta loomemajanduses toimuvat kuna riikides on erinevad mõõtmiskriteeriumid ja tihti on ka andmed puudulikud (näiteks mitmed Eesti taustaga filmiettevõtted, kes on saanud toetust, pole siiani oma majandusaasta aruandeid esitanud). Tutvustati hetkel veel kinnitamata uuringu andmeid, ametlikke andmeid lubati juunist.
Suures plaanis töötab kogu loomemajanduse sektoris Eestis ca 4% tööjõust (ca 28 tuhat inimest) ning see moodustab 3% SKP-st. Võrreldes 2007. aastaga on kogu sektori müügitulu samaks (43 mil eur), kuid ettevõtteid on tulnud juurde: 225 (2007) -> 348 (2011), samas töötajaid vähemaks: 5 (2007) – 3 (2011).
Statistilist (kinnitamata) infot Eesti filmitööstuse kohta.
Eestis on valminud 15 tuhat filmi, importfilmide osakaal 94%.
Suurimad filmitootmise ettevõtjad 2011:
Filmisektori TOP 5:
Populaarsemad mängufilmid 2011:
Mitu kino ja mitu ekraani on Eestis?
Üks mõte, mis statistilisest kokkuvõttest kõlama jäi, oli see, et kui loomemajanduse ettevõtted muutuvad töötajate arvu poolest üha väiksemaks, siis on seda raskem rahvusvahelises konkurentsis kaasa lüüa.
“Eesti filmiklastri uuringu tulemused”.
Eesti filmiklastri uuringu tulemustest oli üks huvitavaim mõte vast see, et suurem osa tänastest tegijatest eelistaks interdistsiplinaarset klastrit kuhu partnertitena oleks kaasatud ka IT ning meediavaldkonnad. Teemat käsitleti ka “Ekraanilt ekraanile” meediakonverentsil.
Filmitööstuse klasterdumisest võib lugeda ka Indrek Ibruse Postimehe arvamusloost.
Ville Jehe, “Eesti Film, ettevõtja vaade”.
Sissejuhatuseks rääkis Ville endast, et on seotud üle 40 ettevõttega, millest filmiga otsesemalt 2-3.
Cineunit (endine Red Rent tehnika, aga suured Ameerika firmad keelasid nime kasutamise). Kuna üle poole filmitööstuse kaameratest on juba digitaalsed, siis sellekohane vajadus filmitööstuses on suur. Kaamerad on tihti keerulised, mistõttu pakutakse lisateenusena kaamerarenti koos operaatoriga ja ka koos spetsiaalse autoga.
Teine ettevõte Helicam, pakub kopterlahendusi, mis tõstavad kuni 8 kiloseid videokaameraid. Esimene kopter telliti USAst, toodi kohale, kuid vaadati, et nii väliselt kui tehniliselt näeb see õudne välja ning tehti ise parem.
NB: mida väiksem tiivik, seda lähemale saab sellega inimesele minna.
Helicam teeb kõvasti eksporti, üheks peamiseks on India Bollywood, kes teeb Ville hinnangul väga professionaalset produktsiooni. Kuna hinnad on ca 10* odavamad kui Hollywoodis, siis on Bollivood peab tihti olema innovaatilisem.
“Perefirma” vs Filmiettevõte
- Tootmine vs Müük
- Kohalik vs rahvusvaheline huvi
- Keeruline kasvada vs skaleeritavus (investoritele jaoks kõige olulisem)
Kõhutunde pealt on Eesti loomeettevõtjad 99% ulatuses “perefirmad”, kes tegelevad rohkem tootmise kui müügiga, on pigem kohaliku kui rahvusvahelise huviga ning kelle kasvutingimused on tihti piiratud. Loomeettevõtetest on edukaimad reklaami- ja meediategelased ning arhitektid.
Visioon
- Tootmine saab jätkuda vaid toetusega. Eesti filmitööstus ei leia lähikümnendil suuremaid toetusallikaid.
- BFM eelist peaks ära kasutama, tegemist on regiooni ainukese kohaga, kus teemat õpetatakse. Näiteks kõik, kes operaatoriks õpivad, omavad juba töökohta.
- Skaleeritavate teenuste peale peaks rohkem mõtlema.
- Milline on ettevõtete lao väärtus? Müügitöö on selles osas tegemata.
- Eesti vajab paviljoni. Füüsilise kohas, mitte virtuaalmaailmas. Muidu poleks näiteks ka tekkunud Helicami.
Küsimuste voorus uuriti inimtööjõu kohta. Ville küsib töövestlusel tihti kas inimene UFO-desse usub või mitte. Tähtis pole mitte JAH või EI vastus, vaid selgitus järgmisel MIKS-küsimusele! Kui inimene vastab, et “Ei, sest ma pole näinud”, siis tõenäoliselt ei ole tegemist väga terava pliiatsiga.
Mart Laanpere, “Audiovisuaalne sisu hariduses”.
Teemaks oli peamiselt mis uues riiklikus õppekavas võiks olla loomemajandusega ja eelkõige filmitööstusega seonduv.
Ühe näitena, mida ja kuidas tänapäevases õppeprotsessi loomisel audiovisuaalset sisu kasutatakse oli video “A Vision of Students Today”:
httpv://www.youtube.com/watch?v=dGCJ46vyR9o
“Hitler-vihastas” videosi teavad kõik. Miks Hilter ei võiks vihastada näiteks G-muundatud tomatite peale, pannes õpilased seeläbi atraktiivsemalt mõtlema erinevatest teemadest.
Alates 2014 peab kogu õppekirjandus olema ka avaldatud digitaalselt. Mida aga tähendab digitaalne kuju – .pdf koopia, ePub, äpp, video?
Kogu õppimine hakkab olema rohkem seotud rohkem loomisega mitte tarbimisega.
Martin Grüner, “Mängud ja film”.
Mängudemaailm sai alguse 1970 aastatel, kui esimesed arvutimängud läksid massidesse ja jõudsid inimeste koju. Mängud said omale tegelased ja lood. A’la Super Mario ja Pacman. Viimane näiteks põhineb ühel Jaapani lastelool.
2013. aasta mänguturu eelarveks ennustatakse:
70 000 000 000 USD
mis on vaid mainstream-mängudest, näiteks Angry Birdsi ei ole selle numbri sees. Võimalik, et mängude koguturg on isegi suurem kui filmiturg.
Maailma üks edukamaid mängude loojaid on Soome, mida meie võiksime enda huvides ära kasutada, sest meil on olemas sarnane kompetents, kuid madalamad tööjõu kulud. Eesti mängutööstuses jääb kõige rohkem puudu kunstilise tausta loomisest, mis on üheks viisiks ja võimaluseks filmi- ja mängutööstuse integreerimisel.
Kuna mänge ei ole vaja enam müüa füüsiliste plaatidena, siis tegemist on vägagi skaleeritava produktiga mille õnnestumise korral on rahad väga suured. Sama ajal on ka tootmise hinna suhteliselt kõrged, sest näiteks ESFA rist- ja transmeedia arendustoetuse eelarvereal oleva 15 000.- EURiga saaks teha vaid mängulahenduse, kuid tõenäoliselt seda mitte turundada.
Kokkuvõte
Piirid loomemajanduse ettevõtete vahel ähmastuvad, kuid lood jäävad. Filmitootjad, kes on paremad lugude loojad ja kunstilise tausta kujundajad, kui näiteks arvutimängu sektor, võiks mõelda lugude levitamisele erinevatel platvormidel, sest sellega areneks loo kunstiline potentsiaal, tõstetakse võimalikke tulusi ning loodakse (või kindlustakse) töökohti.