Kaks nädalat on filmitootjatel veel aega esitada taotlus Eesti Filmi Instituudile rist- ja transmeedia arendustoetuse (15 000.- EUR) saamiseks. Järgnevalt mõned mõtted, mida filmile ristmeedia lahenduste planeerimisel meeles pidada.
Rist- ja transmeedia
Iga film räägib loo. Kui sama lugu on kirjas raamatus (tihti on lugu raamatus enne kirjas kui filmis, kuid on ka vastupidiseid näiteid), siis on tegemist ristmeediaga – üks lugu, erinevad platvormid.
Seda, mida kujutab endas transmeedia, on raskem selgitada, sest ühisele definitsioonile pole ka teaduslikult jõutud, kuid veidi lihtsustatult tähendab transmeedia lugude arendamist erinevatel platvormidel. Näiteks videomäng räägib loo, mis juhtus peale filmiloo lõppu või interneti videoseeriates areneb edasi üks filmiloo kõrvalkarakter.
Transmeedia projektides on väga oluline vaatajate kaasamine ja seda mitte Facebooki “like” nupu klikkimise näol, vaid sisuliselt ning (hardcore fänne) kaastööle soodustades.
Filmipõhine projekt
EFI arendustoetus on mõeldud filmipõhisele projektile, juba olemasolevale või planeeritavale, eesmärgiga saada rohkem vaatajaid kinosaali ja tähelepanu filmiloole.
Ajaliselt peaks projekt rääkima, mis tegevused ja platvormid on planeeritud enne filmi kinolinale jõudmist ning unustada ei tohi ka vaatajat, kes kinosaalist väljub.
Järgnevalt 7 mõtet ettevõtetele, kes soovivad oma filmilugu laiemale sihtgrupile rääkida kui vaid kinokülastajad:
1) Kas transmeediat on vaja?
Kõik (filmi)projektid ei vaja transmeedia lahendusi, sest igat filmilugu pole mõtet teistel platvormidel arendada – ei veebi, ega fännilehed anna sellele oluliselt juurdemobiilimäng ei tee seda atraktiivsemaks ning just for the sake of it ehk lihtsalt toetusele kandideerimise pärast ei ole mõtet filmile täpsustava info stiilis veebilehe projekti vms edastada.
2) Mis lugu areneb kinolinalt väljaspool?
Stsenaristid on väga loovad inimesed, mistõttu kokkulõigatud kuni 2-tunnine kinoteos piirab kindlasti nende võimalusi kogu loo rääkimisel. Transmeedia lahendused võimaldavad teistel platvormidel lugu täiendada ehk rääkida peakangelase taustast, mis juhtus kõrvalosatäitjaga vahepeal jne.
Ei tasu unustada, et antud projektis peab kinolugu endiselt olema tervik – vaataja peab kinolinalt täiselamuse saama ehk sunnitud platvormide vahetust ei tohiks olla. A’la lugu jääb kinosaalis poolikuks – vaata edasi kodulehelt.
Planeeritavate filmiprojektide tegemisel võiks mõelda kas, kuidas ja kui suures osas saavad vaatajad kaasa rääkida filmiloo arengus selle planeerimise faasis.
3) Platvormide valik
Kui on mõeldud, mis lood võiksid filmiloo kõrval areneda, siis on aeg panna paika platvormid – veebileht, FB, YouTube, Google maps, üritused, raamatud, näitused, teleprogrammid jne.
Kuigi transmeedia projekte saab planeerida ka vastupidi – a’la teeme sellele filmile veebilehe ja karakterite Facebooki kontod ning siis mõtleme, mis sisu nendes arendame, piirab selline lähenemine oluliselt loovust.
4) Milline on kasutaja teekond?
Juba platvormide planeerimisel tasub mõelda, millal üks või teine platvorm avalikuks tuleb ning mis sisu nendes ja millal avaldub ehk kuidas kasutaja nendes liigub.
Näiteks planeerides filmile veebilehte, mis paar kuud enne esilinastust sisaldab filmi süzeed, trailerit, karaktereid ja lisainfot nende kohta, siis see on suhteliselt igav ristmeedia lahendus, mis EFI arendustoetuste tingimustele iseenesest vastab, kuid tõenäoliselt võitjate sekka ei jõua. Samas ka sellist lihtsat lahendust ei ole Eesti filmides palju näha.
Veebilehe planeerimise puhul võiks selles esmalt olla palju saladust ehk mittetäieliku infot selle projekti kohta. A’la: aasta enne filmi esilinastust avaldatakse üleskutsuval domeenil stiilis www.lõpponlähedal.ee tiksuv kell koos mõne kujunduselemendiga. Kui kell on kuu aega tiksinud, siis ilmub sellele trailer, millest saab teada kadunud isiku (nime), kuid mitte oluliselt rohkem, kes nime googledab, leiab isiku FB konto, kus on üleskutse tulemaks päeval X filmivõtte massistseenile … jne.
Kasutaja teekonnast ja transmeedia projektide planeerimisest laiemalt on juttu ka Gary P. Hays’i poolt kirja pandud “Transmedia Production Bible’s“:
5) Platvormide vaheline liikumine?
Erinevaid platvorme kasutades tuleb mõelda, miks peaks vaataja platvorme vahetama. Näiteks kui kinosaalist väljudes on ukse kõrval QR kood, mis kutsub vaatajad filmi kodulehele, siis tõenäoliselt paljud ei tee seda.
Samas kui koodi kõrval on üleskutse – “vaata, mis juhtuks siis, kui … pomm oleks plahvatanud / peategelane oleks ellu jäänud / natsid oleks võitnud”, siis kindlasti oleks huvilisi olnud rohkem, kes lõpplahendust ka sõpradele jagaks ning sellega kinosaali uusi vaatajaid tooks.
6) “Juustu- ja jäneseaugud ning pühademunad”
Cheese holes ja rabbit holes on transmeedia terminid, millest esimene tähendab filmiloos olevat auku, mida saaks teistel platvormidel täiendada. A’la esimeses stseenis on peategelane 6-aastane, järgmises 26 ehk mõnel teisel platvormil saab rääkida lugu, mis juhtus vahepealsel ajal.
“Jäneseauk” on Alice Imedemaalt tuttav termin, mis tähendab auku, kuhu “kukkudes” väljapääsu pole – filmis näidatakse saladuslikku veebilehte (mis ka reaalselt eksisteerib), millele klikkides satub vaataja mitmetele teistele platvormidele, ülesannete täitmisele ja sündmuste keerisesse, mis teeb koguelamuse hard-core fännile palju suuremaks. Vaataja peab “jäneseaugu” ise leidma – sedasi on avastamisrõõm ning kaasalöömishuvi suurem.
“Pühademunad” ehk easter-egg’id on nagu jäneseaugud, aga need ei vii eriti kaugele, kuid annavad lõbusat lisainfot ja põhjust filmist rääkimiseks. Näiteks terroristid kasutavad filmis rääkimisel oma keelt ning sellel ei ole tõlget – samas keel reaalselt eksisteerib ning kes aru saab, see tõenäoliselt räägib ka teistele, mida tegelikult räägiti.
Näiteks “Man of Steel” stseenis saatsid terroristid Tony Starki video, kus nad rääkisid tõlkimatus keeles (subtiitreid ei olnud). Tegelikult oli tegemist Urdu keelega, mida räägib maailmas 65 miljonit inimest, mis tõlkes tähendas:
“Palun viige Robert Downey Jr ära – ta on ära tarbinud kogu meie heroiini
ja nüüd oksendab … igale poole”
Pühademunasi saab peita ka tekstikujul näiteks grafitina või plakatina seinale, “juhuslike välireklaamidena” stseenidesse, taustamuusikasse, filmis näidatud YouTube video reaalselt eksisteerib jne.
7) User Generated Content (UGC)
The Avengers oli üks esimesi Hollywoodi kassahitte, mis kasutas YouTube/WeVideo remixi võimalusi, kus kasutajad said valitud klippidest ja taustamuusikast teha ja YouTube üles laadida oma versiooni filmitrailerist.
Ka eelmisel nädalal YouTube laetud “Kevade” action trailer käib kasutajate loodud sisu alla:
httpv://www.youtube.com/watch?v=X5gQmzKojbg
Kasutajate sisuloome motiveerimise peale tasub siiski mõelda mitte niivõrd traileri loomise faasis, vaid siis, kui kinokogemus on vaatajal käes.
Kokkuvõte
Rist- ja transmeedia lahendused saavad üha rohkem filmimaailma loomulikuks osaks, EFI arengutoetus motiveerib ka kohalikke tegijaid oma lugusi teistel platvormidel rääkima ja arendama.
Arengutoetuse taotlus jätab kandideerijale suhteliselt vabad käed ehk loominguvabadus on suhteliselt vähe piiratud, kui välja arvata, et tegemist peab olema filmipõhise projektiga.
Kuna ristmeedia lahendused võivad teistele platvormidele tuua rohkem huvilisi kui kinosaali mahub (ning seega loomulikult suurendada ka kinokülastust), siis loodan, et filmitootjate huvi nende vastu on suur ka juhul, kui arengutoetust ei saada.