Kaks eestlast läbisid hiljuti Dakari ralli. Mootorrataste arvestuses tuli Mart Meeru kokkuvõttes 40. kohale, Toomas Triisa oli 52. Pea kaks nädalat väldanud ralli oli samal ajal Eesti spordimeedias pea igapäevaselt, tihti isegi videopildis õhtustes AK spordiuudistes.

Viimase “süü” on tõenäoliselt heal tuttaval Margus Kiiveril (& Co), kes lisaks sotsiaalmeedias piltide ja kommentaaride jagamisele, tegi kohapealt ka videokokkuvõtteid, millest populaarseima, YouTubes üle 10 000 vaatamise kogunud klipi lõigud jõudsid ka tele-eetrisse:

httpv://www.youtube.com/watch?v=lwP097RMVbo

Ka tagantjärele oli võistlustel väga korralik kajastus, viimane eilses Ringvaates.

Dakari ralli, endise nimega “Pariis-Dakar” ei jõua ammugi enam Senegali pealinna Dakari, vaid on kolinud Lõuna-Ameerikasse, on motosportlaste huviorbiidis juba 35-aastat. Sarnaselt Hawai Ironmaniga, kus sel aastal ka 3 eestlast osales, on see võistlus, kus peamine ei ole võit, vaid ürituse läbimine.

PR tiimi vajalikkus

Sportlased ei ole turundajad, nende ülesanne on anda endast parim, et võistlus läbida ja sellel võimalikult kõrgele kohale jõuda. Samal ajal on sportlastel üritusel kaasas alati taustajõud, kellest aktiivsemad tulevad üritusele kaasa, ükskõik kui kaugel see ka ei toimuks.

Üldjuhul on taustajõul oluliselt rohkem aega, et ümbruskonnaga tutvuda ning kodumaale teada anda kuidas läheb. Mida aktuaalsemalt seda tehakse, seda suurem on huvi, mitte ainult sõprade-tuttavate, vaid ka kohalikul spordimeedial. Kui Margus oleks täna laadinud üles ka oluliselt paremas kvaliteedis videod ja kommentaarid, siis tõenäoliselt meedia selle vastu erilist huvi ei tunneks.

Sama on ka mitme teise spordialaga – näiteks U18 3×3 korvpalli maailmameistrivõistlustelt hõbeda saanud Eesti tüdrukud said online meedias koheselt tähelepanu ka seetõttu, et treener Reet Rausberg saatis Indoneesiast paar pilti lugu illustreerima.

Tänapäeva PR tiim ei tähenda, et üritusele kaasatakse kinnimakstud ajakirjanikud (kuigi viimane võib olla teatud oludes hea mõte), vaid see, et nii pilti, teksti kui videokujul antakse kohapealt koheselt teada, mis seis on. Sellega saavad hakkama ka need, kes ei ole Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppinud.

Ka (spordi)üritusel üksi osaledes on lihtsalt võimalik teistele kohapealsetest seisudest teada anda, näiteks Eesti pokkeriäss Madis Müür alustas vahetult enne oma Bahama pokkeriturneed isikliku Twitteri kontoga.

Video, video, video

Televisioonis ei ole pildiga suurt midagi teha. Hiljuti võis AK spordiuudistes näha paariminutilist lugu sellest, kuidas motomehed Dakari rallit sõidavad, kuid see, et Rock võitis lisaajal Samaraat, sai mainitud vaid ühe lausega. Põhjus – videopilti ei olnud. 

Eelmisel aastal NBA Tähtede Mängu nädalavahetusel Sprite Uncontainable mängus osalenud eestlane Martin Jurtom sai minutilise AK uudise sest, et samal päeval sai USA-st saadetud ürituse videokokkuvõte ja veidi “musta materjali”, millest ERR uudistetoimetus lõikas ise paraja lõigu kokku. Käsikaameraga filmitud video kvaliteet ei olnud seejuures kõige olulisem.

httpv://www.youtube.com/watch?v=dKFznMdFiMk

Keda meedia huvitab?

Kui mõnel nooremal lugejal tekib küsimus, miks peaks sportlane soovima, et tema tulemusi meedias kajastatakse, siis vastus on lihtne – sponsorid. Keegi peab selle kino kinni maksma.

Dakari ralli video alguses on välja toodud üle 20 toetaja logo. Kuigi kõik ei pruugi soovida oma logo presenteerimist, on sponsoritel alati hea meel näha, et nende toetatud üritus saab ka meedias tähelepanu.

Kokkuvõte

Iga elukutseline sportlane peab lisaks sportlikele saavutustele mõtlema ka (oma) turunduse peale. Väljaspool Eestit toimuvatele spordiüritustele tasub kaasa võtta oma PR tiim või vajadusel delegeerida see roll mõnele taustajõule, seda eriti üritustel, kus kodumaist meediat kohal ei ole.

Mulle isiklikult tundub, et kõikide spordialade treenerid peaksid läbima algtaseme foto- ja videokoolituse, et sportlast mitte aidata vaid areenil, vaid ka Eesti spordimeedias.