Videoturundus.ee | Filmikriitikute uus väljakutse
9373
post-template-default,single,single-post,postid-9373,single-format-standard,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-theme-ver-3.6,wpb-js-composer js-comp-ver-5.2,vc_responsive
 

Blog

Filmikriitikute uus väljakutse

  |   Eesti film, Meelelahutus, Ristmeedia, Videoturundus

Filmiajakirjanike tööks on meedias asjatundlikult ja objektiivselt käsitleda kinolevisse jõudvaid filme ning läbi ühiste organisatsioonide (Eestis näiteks EFÜ), filmi- ja kultuuripoliitikas laiemalt kaasa rääkida.

Hiljuti sain viimaste aastate kõige halvema kinokogemuse, kui sattusin kinosaali vaatama Elysiumi nimelist kassahitti Matt Damoniga peaosas, millest ka tänases Ekspressis pikalt kirjutatakse. Kuna filmi lavastaja Neil Blomkampi debüütfilm oli 2009. aastal linastunud District 9, mille turundamisest ja loo arendamisest erinevatel platvormidel räägitakse siiani, siis võis eeldada, et ka Elysiumi puhul toimub midagi kinolinalt väljapool.

Filmi veebilehed

Ükski suurem Hollywoodi film ei tule kinolinale ilma, et sellel ei oleks eelnevalt veebilehte üleval. Elysiumi puhul oli tegemist kahe maailmaga ning mitmete organisatsioonidega, mistõttu tehti lisaks filmi ametlikule veebile lahendused ka maailmadele eraldi:

Lisaks eraldi leht Civil Cooperation Bureau‘le ja suhteliselt laheda Elysium Citizenship Initiative, kus saab suhelda Elysiumi piirivalvega ning proovida pääsu paremasse elukeskkonda.

Lisaks on filmil üle 400k fänniga FB leht ja Twitteri konto. kuid trailerid on Sony Picturesi kanalil.

Välireklaamid

Elysiumi välireklaamid kutsusid üles külastama filmi veebilehte www.ItIsBetterUpThere.com

Kokkuvõte

Elysium ei ole hea näide loo arendamisest väljaspool kinolina, kuigi Elysiumi kodanikuks saamise võimaluse pakkumine on originaalne ja kaasahaarav. Siiski on juba tehtud filme, kus mõni kõrvallugu areneb ka teistel platvormidel, mis on mõte või üleskutse filmikriitikutele rääkida ka sellest, mis toimub kinolinalt väljaspool.

Võimalik, et ristmeedia kinoprojektid saavad lähiaastatel suuremaks, näiteks mõni aeg tagasi tehtud LowLifes räägiti üks lugu kolmel platvormil erinevate osapoolte poolt. Filmiloos näidati detektiivi, raamatus endise narkovõmmi ning blogis eks-abikaasa perspektiivist. Kui filmikriitik hindaks ainult seda, mis oli kinolinal, siis suur osa loost ja elamusest jääks kajastamata.