Videoturundus.ee | 9 tuntud Eesti filmi turundus internetis
7149
post-template-default,single,single-post,postid-7149,single-format-standard,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-theme-ver-3.6,wpb-js-composer js-comp-ver-5.2,vc_responsive
 

Blog

9 tuntud Eesti filmi turundus internetis

  |   Eesti film, Videoturundus

Veel mõni aeg tagasi tähendas uue filmi turule toomine selle plakatite ja treileri tootmist, mis rääkisid vaid sellest, mis on filmi sees. Uue meedia ajastul on aga filmid üha rohkem saamas looks, mis ei alga ja lõpe tiitritega kinolinal, vaid arenevad erinevatel platvormidel edasi.

Eilsest Eesti filmi andmebaasi avamisest inspireerituna vaatame kas ja kuidas Eesti filmid kasutavad oma turundustegevuses interaktiivse ristmeedia võimalusi ehk kas filmidel on oma veebileht, kanal sotsiaalmeedias vms ning mis sisu nendes vaatajale pakutakse.

Ristmeedia kasutamine Eesti filmide turunduses

Eesti filmidel puudub üldjuhul veebileht, mistõttu filmi kirjeldus, pildid ja lisainfo on üldjuhul produktsioonifirma konto portfoolios. Siiski on enamus 2010-2012 aastatel produtseeritud mängufilmidele loodud oma Facebooki lehed ning mõnele üksikule ka eraldi YouTube konto.

Allolevalt on mitte lõplikule tõele pretendeeriv 9 tuntud Eesti mängufilmi sotsiaalmeedia kasutuse lühianalüüs linkidega lisainfole EFISest ning osade puhul ka infoga filmi maksumuse kohta.

Kuna tänase Päevalehe juhtkiri keskendub mõttele, et tavakasutajad ei soovi andmebaasist mitte niivõrd lisainfot kui filme streami või allalaadimise teel legaalselt vaadata, siis lisatud on ka lingid ainsale või ühe vähestest võimalustest seda teha TipTheAuthors.com portaali kaudu.

Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta (2011)

Kormoranid” on üks lahedama turunduskampaaniaga linastunud film, kus vanad rokipeerud esinesid meeldejäävalt nii Eesti Laul 2011 vaheshowl kui ka rahvusringhäälingu hommikuprogrammis:

Reklaamiekspert Marek Reinaasa hinnangul on “Kormoranid” väärt aasta turunduskampaania tiitlit. Edukas turundustegevus on toonud neile Eesti filmidest ka kõige rohkem fänne Facebookis (2445), kuid viimase täiendamine on uute projektide valguses ilmselt ära ununenud.

Seenelkäik (2012)

Toomas Hussari “Seenelkäik” on Allfilmi toodang, kes oma kodulehel on kokku kogunud meediakajastuse ning räägib nii sellest kui filmi tegemisest oma Facebooki lehel (1314 fänni). Filmil on mitmeid trailereid, mis on saadaval Allfilmi YouTube kontol.

Filmi maksumuseks kujunes 478 690 eurot.

Rotiõks (2011)

Andres Puustusmaa “Rotilõks” peaks olema üks väheseid Eesti filme, millel oli ka oma veebileht www.rotiloks.ee, kuid viimane on täna vabalt saadaval.

Ka 724 fänniga Facebooki lehel on viimane tegevus 2011. aasta märtsist.

Samas on “Rotilõks” üks väheseid Eesti filme, millel on oma YouTube kanal, kus kokku 21 videot kaadritagustest.

Eestlanna Pariisis (2012)

Ilmar Raagi filmi “Eestlanna Pariisis” treileri leiab Ilmar Raagi enda YouTube kontolt, kus on lisaks näha, milliseid videosi on Ilmar oma favoritidesse lisanud jms.

511 fänniga Facebooki fännilehel on lisainfot meediakajastusest, tagasisidet vaatajatelt ning telefoniga filmitud lühiklipp sellest, kuidas käib heli paikapanemine.

Deemonid (2012)

Kopli Kinokompanii poolt toodetud Ain Mäeotsa “Deemonid” filmi traileri leiab kaastootja Exitfilmi YouTube kontolt. Kumbki tootjafirma oma kodulehel filmi kohta palju pikemalt ei räägi, kuid Facebooki fännid (433) saavad lisainfot, kus filmi veel näha saab, kuidas filmi meedias kajastatud on jms.

Filmi eelarve: 540 000 eurot.

Punane Elavhõbe (2010)

Selles listis kõige varasema esilinastusajaga “Punane Elavhõbe” omab suht algelist ja sisutühja kodulehte, kus näiteks traileri vaatamiseks tuleb see arvutisse alla laadida.

Filmi 271 fänniga Facebooki lehel on samuti side katkenud 2011 kevadel. Filmi eelarve 1 150 000 USD, Vene kaasprodukstiooni osa: 300 000 USD (26%), Eesti osa 850 000 USD (74%).

TipTheAuthorsi lehelt on film legaalselt allalaetav (1-2 EURi).

Rat King (2012)

Arvutisõltlaste elu kirjeldav “Rat King” on oma Facebooki fännilehele kogunud vaid 226 fänni, kuigi Eesti noori, kes võtetel osalesid, oli rohkem.

Ka tootjafirma Allfilmi alamlehelt ei leia palju uut infot. Filmi eelarve oli 1,7 miljonit eurot.

Üks mu sõber (2012)

Mart Kivastiku “Üks mu sõber” filmile on Exitfilm teinud oma filmile pühendatud alamlehe: http://uksmusober.exitfilm.ee/, milles link Exitfilmi oma Facebooki lehele.

Keegi on aga loonud filmile ka oma Facebooki lehe (42 fänni), kus on jagatud linki filmi trailerile ning väljas vaid info, et leht usub Andrus Veerpalu?

Filmi tootmiseks kulus 3,6 mil­­jonit krooni ehk 230 032 €. Film on legaalselt allalaetav.

Üksik Saar (2012)

Peeter Simmi “Üksik Saar” on suhteliselt üksi ka sotsiaalmeedias – vaid 41 Facebooki fänni ning 7726 vaatamist kogunud trailer kellegi ruusenator kontol.

Filmi maksumus 1 233 314 eurot, sellest Eesti osa 41,9 % (516 217 eurot), Läti 12,8% (158 320 eurot), Valgevene 45,3% (557 848 eurot).

Näide Hollywoodist: DSRW Project

Selle nädala alguses avati Deep Space Radio Wave Project’i veebileht, mis kutsus üles dekodeerima “kosmosest pärit” signaale.

Kuigi veebilehel on kirjas, et tegemist on MTÜga, mille eesmärk on selgitada välja kas me oleme siin maailmas üksi, leiab juba esilehelt vihje, et tegemist on WARNER BROS ENTERTAINMENT copyrightiga ehk suure tõenäosusega on tegemist mõne tulevase filmihiti esimese (turundus)sammuga.

Warner Bros on ka varem suuremate linateoste eel mänguliste ja müstiliste elementidega vaatajatele tulevasest filmist vihjeid andnud näiteks Batmani viimase filmi eel said fännid lahendada Twitteri koodi.

Kokkuvõte

Iga film räägib loo, kuid lugu ei pea olema ainult see, mis jääb alguse ja lõputiitrite vahele. Interaktiivsed lahendused võimaldavad rääkida sellest, mis juhtus enne ja pärast, iga karakteri kohta anda põhjalikumat taustinfot ning näidata ka kuidas asja tehti.

Juhul kui film räägib loo, mis kirjas ka raamatus (a’la “Punane elavhõbe”), siis võiks interaktiivses formaadis mõelda nende ühendamisele ehk neile, kes vaatasid filmi võiks pakkuda ka raamatut ja vastupidi.

Iga film ei vaja Facebooki lehte ning iga lugu ei vaja rist- või transmeedia võimaluste ärakasutamist ehk need ei pea arenema teistes platvormides edasi, kuid Eesti filmitootjad võiksid nende võimaluste peale rohkem mõelda.

Hollywoodis, kus iga film peab end piletirahast ja õiguste müügist investoritele tagasi tooma, ei looda ühtegi oma veebita kassahitti. Eesti Filmi Sihtasutuse poolt võiks näiteks üle 500 000.- EURiste eelarvetega filmidel olla nõue, et filmil on turunduskanalina oma veebileht ning  kanalid sotsiaalmeedias (YouTubes ja Facebook)?

Mõnel Eesti filmil on ka veebileht olemas, näiteks 2006. aastal esilinastunud “Ruudi” näitab veebilehel filmi toimumiskoha kaarti koos tegelaste tutvustusega.

Kui tead veel näiteid või omad asja kohta arvamust, siis allpool selleks võimalus.